Burnout-sündroomi ravi peaks suunama psühholoog või psühhiaater ja seda tehakse tavaliselt ravimite ja ravimeetodite kombineerimisega 1 kuni 3 kuud.
Põletuse sündroom, mis tekib siis, kui inimene tunneb end ammendumisel töö liigse stressi tõttu, nõuab patsiendilt puhastamist, et leevendada nt sümptomeid nagu peavalu, südamepekslemine ja lihasevalu. Lugege lisateavet Burnout-sündroomi sümptomite kohta.
Psühholoogiline ravi
Psühholoogiline ravi psühholoogiga on väga oluline neile, kellel on Burnout'i sündroom, sest terapeut aitab patsiendil leida stressi vastu võitlemise strateegiaid. Lisaks annavad konsultatsioonid inimestele aega kogemuste vahetamiseks ja vahetamiseks, mis aitavad parandada eneseteadmisi ja suurendada oma töö turvalisust.
Lisaks sellele leiab patsient psühholoogilisest ravist mõningaid strateegiaid
- Korraldage oma töö, näiteks vähendades töötunde või ülesandeid, mille eest te vastutate;
- Suurendage sõprussuhteid, et põrkuda töö stressist;
- Kas lõõgastavad tegevused, näiteks tantsimine, filmide minemine või näiteks sõpradega käimine?
- Kas füüsiline harjutus, näiteks kõndimine või Pilates, näiteks akumuleeritud stressi vabastamiseks.
Ideaaljuhul peaks patsient tegema samaaegselt erinevaid meetodeid, et taastumine oleks kiirem ja efektiivsem.
Parandusmeetmed, mida saab kasutada
Burnout'i sündroomi ravimiseks võib psühhiaater näidata näiteks antidepressantide ravimi allaneelamist, näiteks sertraliini või fluoksetiini, et aidata ületada alajäseme ja puude tunnet ning kindlustada usaldus, mis on patsiendi peamised sümptomid. Põletiku sündroom.
Paranemise märgid
Kui Burnout'i sündroomiga patsient korralikult ravib, võib ilmneda paranemishäireid, nagu töövõime suurenemine, usalduse suurenemine ja peavalude ja väsimuse sageduse vähenemine.
Lisaks sellele hakkab töötaja tööle kõrgemat sissetulekut, suurendades nende heaolu.
Halvenemise märke
Paraneva põletikuvastase sündroomi sümptomid tekivad siis, kui indiviid ei järgi soovitatud ravivõimalusi ja hõlmab kogu töökoha motivatsiooni kaotust, näiteks lõpetades sageli seedetrakti häirete, näiteks kõhulahtisuse ja oksendamise, puudumine ja areng.
Raskematel juhtudel võib indiviid tekkida depressiooni ja võib vajalikuks osutuda haiglaravi, mida arst hindab iga päev.
