Claustrofoobia on psühholoogiline häire, mida iseloomustab inimese võimetus kulutada liiga palju aega siseruumides või vähese õhuringlusega, näiteks liftidel, rahvarohketel rongidel või suletud ruumides, mis võib viia muude psühholoogiliste häirete tekkimiseni nagu agorafoobia, näiteks. Lisateave agorafoobia kohta.
See fobia võib põhjustada selliseid sümptomeid nagu õhupuudus, suu kuivus, südame löögisageduse suurenemine ja hirm, mis võib esineda lastel, noortel, täiskasvanutel või eakatel, ilma sotsiaalset klassi eristamata, ning neid tuleks ravida vahendus- ja psühhoteraapiaga.
Klaustrofoobia sümptomid
Klasterofoobiat iseloomustab peamiselt hirmu, ahastus ja ärevushuvi, kui inimene on suletud või ebamugavas keskkonnas või isegi siis, kui nad seda sellises olukorras ette näevad. Peamised klaustrofoobia on:
- Higistamine;
- Tahhükardia;
- Suu kuivus;
- Hirm ja ahastus.
Inimene usub, et seinad liiguvad, näiteks lagi langeb ja ruum väheneb, mis stimuleerib sümptomite ilmnemist. Klusustrofoobia sümptomid võivad viia ka ülemäärase ja pideva hirmuga seotud muretesse ja see fobia võib kujuneda üldise ärevushäirega. Vaadake kogu teavet üldise ärevushäire kohta.
Klaustrofoobia ravi
Klasterofoobia ravi võib läbi viia psühhoteraapiaga seotud seansside kaudu, mida võib mõnikord seostada depressioonivastaste ravimite ja antidepressantidega, mis võivad aidata vähendada fobia sümptomeid ja depressiooni tekke riski, kuna see on tavaline, et need isikud kohtadest, kus nad leiavad, et ruum ise on ohutu.
Ravi on aeganõudev, kuid see saavutab häid tulemusi ja seega on klaustrofoobia kontrolli, mis saavutatakse ainult siis, kui ravi on õigesti järgitud. Psühhoteraapiaga seotud istungjärgud on üliolulised, kuna nende eesmärgiks on inimesi otseselt või kaudselt paljastada olukordades, kus nad tunnevad end kardetavalt, ärevalt ja raskustes, põhjustades neile hirmu ja neid olukordi paremini tundma õppides.